Suitsusaunas saab nõgise pai

Eks ihu harimise kohti ole teisigi, aga sauna peetakse ikka au sees ja omistatakse talle nii maagilisi kui ka tervist parandavaid omadusi. Eestlaste jaoks on saun olnud koht, kus sünnitati lapsi ja ravitseti haigusi. Esimest korda esineb sõna “saun” kirjapanduna 13. sajandil seoses Jõelähtme kihelkonna Saunja külaga.

Hiiumaal on juba mitmeid aastaid saanud erilisi saunu nautida Männamaal saunabussi peol. Ilmselt on paljudes kodudeski saun, mis just oma perele parim: kas elektri või puudega keris, kas väike või suuremale seltskonnale mõeldud, kas arhailine, vanavanemate pärandus või uhke ja viimseni viimistletud. Mõnus on ta ikkagi!

Külasauna köetakse mitmele perele

Üks erilisemaid ja iidsemaid pesemise kohti on eestlastele suitsusaun. Hiiumaal saab seda unustusehõlma kippuvat leilivõtmise kohta nautida nii Soera kui Mihkli talumuuseumis. Sauna kütmine, vihtade tegemine ja leilivõtmine oli meie taluperede tavapärase eluringi osa. Seda, et suitsusaunas nõgiseks saad, pole karta, kui ise oskad seal olla. Eks neid kohti, mis mustaks määrivad, on ikka, aga igale poole pole tarvis ka näppu pista.

Mihkli talumuuseumis on juba kaks suve järjest köetud suitsusauna kõigile huvilistele ning nende puudust kurta ei ole. Kuna on tegu suurema ehk siis külasaunaga, mahubki sinna lavale korraga terve hulk higistajaid.

Käisin minagi Mihkli talumuuseumi perenaise sabas ja uudistasin, kuidas suitsusauna kütta. No peab tõdema, et ega see ikka pole nii, et keerad nuppu, paned taimeri peale ja lähed sauna. Vaeva tuleb ka näha, et saun soojaks, ving välja ja vesi keema läheks.

Kütma peab hommikust alates, vähemalt viis tundi ja sauna saab alles siis, kui puud on ära põlenud. “Kui jääb mõni tukk, viin selle paargusse,” ütles Mihkli talumuuseumi perenaine Anneli Jaanus. Seda nimetatakse saun-suveköögiks, mis koosneb kolmest ruumist. Eesmises ehk paargus on kaks tuleaset, mille kohale saab riputada mitmekümneliitrised pajad. “Praegu kuumutame vaid saunalistele vett, aga siin keedeti ka loomadele sööta,” rääkis perenaine.

Enne kütmist tuleb sauna aken eest ära võtta. “Suitsul peab olema ka teine koht, kust välja pääseb, lisaks lae all asuvale tuulutus- ehk räpneaugule,” selgitas perenaine. “Juba vanast ajast on aknaraamis nael, mis ette käib.” Kui saunast ving väljas, pannakse aken taas ette. Siis tuleb ka räpneaugule kalts, mille sees sammal, ette lükata, et soe välja ei läheks. Edasi algab sauna pesemine, kus veega tuleb üle käia nii istumiskohad kui seinad. 

“Vahel on ka saunaliste peal näha, kes toetanud seina vastu ja kes mitte,” meenutas Jaanus. Nüüd võibki sauna tunniks laagerduma jätta. Pärast seda viskab saunakütja kerise auku veel kolm korda vett, et esimene leil välja lasta ja siis võib saunamõnusid nautima minna.

Sauna tuleb minna ikka hämaras, mil valgust jagub vaid nii palju, kui söed ahju all hõõguvad või suitsusest aknaaugust paistab. “Tavaliselt käidigi saunas õhtupoole, enne tuli ikka kõik talutööd ära teha,” selgitas Jaanus. Ta rääkis, et saunas käisid laupäeviti kõik koos.

Soera pere saun võtab higi lahti

Soera talumuuseumi suitsusaun on nii näitamiseks kui kasutamiseks. “Kellel huvi, saab sauna küll!” ütles Palade loodushariduskeskuse juhataja Karin Poola. Ta rääkis, et nad ikka kütavad sauna, kui soovijaid on, ja higistada-vihelda-pesta võib väärikas ehitises alati. Hoone ehitamise aasta ei ole täpselt teada, aga vana ja uhke on ta küll. “Eks ta kambritega enam-vähem ühel ajal ehitati, nii 19. sajandi keskel.”

Poola selgitas, et leil on mõnus, sauna saab kuumaks, aga ajalooliselt tehti paargus kuuma vett ja viidi toobrisse nii kuum kui külm vesi. Veel oli võimalus lavale panna kütmise algul kausid veega. “Praegugi on saunasoovijaile olemas veetünnid, et end puhtaks pesta,” lisas ta.

Saunas kaob ajataju

Kui saun soe, siis tuleb ikka leili võtma minna. Kalpsasin minagi, rätik-šampoon kotis, paargu uksest sisse. Vastu lõi mõnus suitsuhõng. Kahe paja all praksusid veel puud ja neis auras vesi. Suits kippus küll pisut silma, aga välisuks valla ja riided seljast ning kohe leiliruumi lavale. Seal polnud vingu ega suitsu ja mahe soojus paitas keha. Just nimelt paitas, mitte ei hammustanud, nagu kuumus pärast leili viskamist endast tavapäraselt märku annab. Istusin, kerisin jalad ka kõrgemale ning oligi võimalus endaga üksi olla. Mõelda ja mõnuleda! Tunda, kuidas iga keharakk imeb endasse paitavat soojust ja ninale tekivad esimesed pärlid: higipiisad. Hämardub, leiliruumis on sume valgus, akna taga kõiguvad tuules kuuseoksad. Viskan keriseauku vett ja hoian eemale, et pahvakas auru näkku ei lendaks. Mõnus. Nii pikali lesides kui istudes ja jalgu üle lava veere kõigutades. Otsin kaussi likku pandud viha ja sopsutan ihuliikmed läbi. Ehk peaks end värskendama, aga sooja vett praegu veel ei taha. Kalpsan lavalt alla, logistan lingiga ja sammun mööda kõikuvaid põrandalaudu välja. Õues on kaasaegne seadeldis, aiakastmise voolik. Sellega on eriti mõnus end üle loputada. Sama oleks võinud teha ka kopsikuga tünnist.

Kähku lavale tagasi. Lõõgastav soojus, mahe valgus ja kaseviha ning suitsusegune lõhn on see, mis olemise mõnusaks teeb. Ajataju kaob ja keegi ei kurjusta, kui liiga kauaks end lavale lesima unustad. Kella võid vaid valguse kadumise järgi arvata, aga polegi ju kuhugi kiiret. 

Imelik, kuidas SPAs kümme sauna saja saunalisega ei ole andnud sellist rahu hinge ja väärt enesetunnet kui suitsune, ajahambast pureda saanud, kausi ja kopsikuga suitsusaun. Ah jaa, puhtaks ma sain, aga nõgist paid ei saanud. Seekord.

Helja Kaptein